Jalgpall on kõigile!

Hiljuti kirjutas meile üks lapsevanem, kes oli mures olukorra pärast, mille tunnistajaks ta oli sattunud. Üks 8-aastaste treener saatis osad lastest oma treeningutelt minema, kuna need ei vastanud tema nõudmistele – olid lärmakad, kohmakad, tülikad. Ta ei analüüsinud enda kui treeneri rolli ega püüdnud muuta oma treeninguid lastest lähtuvalt, vaid teatas klubis, et tahab treenida ainult „heal tasemel 8-aastaseid lapsi”. Tahaks öelda, et see on erand, aga paraku ei ole. Seda juhtub liiga tihti – vaikselt praagitakse välja need lapsed, kes on natuke keerulisemad või kelle oskused ja võimed ei vasta treenerite ootustele ning otsitakse asemele „eliiti“. Kui me hakkame 8-aastaseid lapsi sildistama „eliidiks“ või „mitte-eliidiks“, siis kelle jaoks seda tegelikult tehakse? Kas see aitab kaasa lapse arengule? Või on see selleks, et meie treeningud oleksid lihtsamad, tulemused paremad ja meie maine säravam? Treeneri, nagu teistegi õpetajate töö ei ole lihtne. Lapsed on lärmakad, hajevil ja vahel keerulise iseloomuga. Aga kui 8-aastase lapse puhul on lahendus ta lihtsalt välja arvata, siis tasub korraks aeg maha võtta ning küsida – kelle jaoks see jalgpall on? See mõttevahetus lapsevanematega tekitas vajaduse ja soovi mõtestada klubi siseselt meie põhimõtteid ja eesmärke. Toon lühidalt välja, milliseid ideid tahaksime meie nii treeneritena kui ka klubina üldiselt esindada ja peegeldada: Eesmärk pole pelgalt võitmine. Eesmärk on anda kõikidele lastele võimalus. Iga laps väärib kohta võistkonnas – ka see, kes ei püsi paigal; ka see, kes ajab vahel närvi mustaks; ja see, kellel ei tule kõik kohe välja. Treeneri roll ei ole valida „mugavaid” lapsi, kes aitavad tal luua eduka treeneri kuvandit, vaid luua keskkond, kus iga laps saab paremaks. Sama põhimõte kehtib ka klubi kohta laiemalt.

Sest rohujuuretasandi jalgpall kuulubki ju lastele.

Kõigile lastele.